Taimo Toomast esitab kontserdil publiku jaoks tundmatut hispaania muusikat. Foto: Urmas Luik

Toomast on viimased kolm aastat töötanud Hispaanias. Elanud erinevates paikades Euroopas, räägib ta peale emakeele veel inglise, saksa, vene, hispaania ja itaalia keelt. “Olen tänu ooperile näinud väga palju maailma,” kõneleb ta.

Laulja kolm last, 19aastane Elisabeth, kaheteistkümnene Sophie-Marie ja kümnene Tristan-Tobias, on samuti multikultuursed. Isalt on nad saanud muusikaarmastuse ja kuigi Toomast ei soovi oma lastele laulja rasket elu, õpetab ta neile hea meelega pillimängu.

“Poiss mängib orkestris klaverit,” jutustab Toomast. “Suurem tütar lõpetas sel aastal kooli ja läheb Londonisse hoopis juurat õppima. Tean, et laulja eriala on raske, seepärast loodangi, et ehk lapsed saavad asjaliku ameti. Võivad niisama laulda ja pilli mängida.”

Muusika tuli ellu ise

Tee muusika juurde leidis Toomast üsna loomulikku rada pidi. Ise ta ütleb, et elu viis sinna ja tema lihtsalt läks.

Laulda meeldis Toomastile juba noorena, aga siis ta veel ei kujutanud ette, et temast võiks saada ooperistaar. “Mulle meeldis laulda kitarri saatel kodus ja sõprade pool, aga õppima sattusin hoopis Tallinna ehituskooli,” räägib Toomast.

Kuulsusejanu noormehel loomulikult oli ja õpingud ehitusalal andsid vihjeid, et noormehes on peidus keegi teine. Kutsekoolidevahelistel estraadilaulu võistlustel jäi Toomast oma esinemisoskusega silma ja võitis auhindugi. Üks hetk Toomast avastas, et ei tahagi nii väga ehitajaks saada. Talle soovitati edasiõppimist Georg Otsa nimelises muusikakoolis, kus teda oleks huvitanud estraadilaulmine, kuid puudus piisav muusikaline ettevalmistus. Klassika osutus sel hetkel sobivamaks valikuks, sest sinna oli poisse vaja.

Kolmandal kursusel, kui õpiti juba esimesi ooperiaariaid, toimus pööre: muusika hakkas teda tõsiselt huvitama. Pärast Otsa-kooli sai bariton Estoniasse solistiks, sealt edasi Viini Riigiooperi stuudiosse. Nüüdseks on laulja juba 17 aastat võõrsil elanud.

Diskot ei kuula

Toomast tunnistab, et just klassikaline muusika on see, mida ta enim naudib ja mis teda rahustab. Ooperilaulu teevad tema jaoks meeldivaks detailid. Hea paralleeli leidis ta itaallaste suhtumisest veinijoomisesse.

“Mõne jaoks on veinijoomine selleks, et jommi jääda ja lõbusas tujus olla, aga kui vaadata, kuidas itaallased veinijoomisesse ja valmistamisse suhtuvad, siis tunnetad, kuidas protsessi juurde käib igivana traditsioon, teadmised sellest, kuidas vein peab maitsema. Need oskused antakse edasi perest peresse aastasadu.”

Klassikalise vokaallauluga on Toomasti jutu järgi samamoodi. “On suur vahe, kas lihtsalt meeldib mingi vokaalmuusika, nagu meeldib veidi veini juua, mis teeks lõbusaks,” seletab ta. “Teine asi on põhjalikult nautida, teada sellest palju, teada laulu tehnikas, mõista, kuidas erinevates kultuurides lauldakse.”

Toomast tunnistab, et tal on elus vedanud. Hoolimata kõikidest kriisidest, pole ta suutnud laulmast loobuda. “Vahel on muidugi niisugune mõte, et jätaks laulmise. Aga ei saa. Pean nädalas vähemalt viis päeva laulma, sest muidu lähen närviliseks ja kaasinimeste vastu vastikuks,” tunnistab laulja.

Kui Toomast oli Saksamaal tööl, väsis ta mingil hetkel laulmisest. “Mul polnud oskust ise edasi minna. Siis muutusin rahulolematuks ja sellest tingituna läks tase alla,” pihib ta. “Mõtlesin, et võib-olla hakkan üldse midagi muud tegema. Aga ei saa – võimatu. Ja kui ka saaksin, oleksin õnnetu.”

Nüüd elab Toomast Hispaanias ja laulab taas palju, annab kontserte ja teeb pedagoogi tööd. Tal on Hispaanias päris palju õpilasi, kuid seal pole sellist ooperikultuuri nagu Saksamaal.

“On Barcelona ja Madrid, kus suurtes ooperites käivad staarid, aga sellist väikest ooperit, nagu on Saksamaal iga saja kilomeetri taga, neil ei ole,” teab Toomast rääkida.

Ooper ei ole lihtsalt laulmine. Tehnika ja töö peavad olema tasemel, et kuhugi jõuda. “Kõige raskem on see, et hääl on instrument, mis sinu ja sinu närvikavaga kogu aeg kaasas käib,” mõtiskleb Toomast. “Kui oled pillimees, on sul kas hea pill või halb pill ja mänguoskus, aga laulmise puhul on teisti. Kui karta, siis hääl võib lihtsalt füüsilisest pingest kinni minna. Nagu elus ikka, käib kõik üles ja alla. Juhtub oleme halb faas – mõjub häälele, külmetad – mõjub häälele. Peab kogu aeg vaatama, mida sööd, millal magama lähed. Noor olles on muidugi vahva: paned kostüümi selga ja lähed lavale, aga kui aastad mööduvad, muutub see paratamatult rutiiniks. Tavaliselt hakkavad siis mängima muud asjad: ei tea, kas see noot hästi tuleb …”

Hispaanialiku karakteriga kontsert

17. augustiks on Toomastil ette valmistatud kaasahaarav kava. Kolm aastat elu Hispaanias on lauljale riigikeele suhu andnud. Selle aja jooksul on kokku pandud ka üks repertuaar ilusamatest ja sobivamatest lugudest, mida mäletada, kui perekond peaks järjekordselt elukohta vahetama, sest laulja pole sugugi kindel, et sinna töötama jääb.

“Hispaania keel minu arust eriti ilus ei ole, aga kui laulda, kõlab see meeldivalt. Muidu on keel kandiline, kuid lauldes muutub sujuvaks,” räägib Toomast.

Pärnus kontserdi andmise kaks peamist põhjust on Toomasti ütlust mööda järgmised: “Esiteks on mul siin palju koolivendi, -õdesid ja tuttavaid, kes on ammu oodanud võimalust mind kuulda. Teiseks, ma mitte ainult ei laula, vaid räägin oma kogemustest. Võib-olla on inimestel huvitav kuulata, kuidas olen elanud ja mida arvan hispaanlastest. Mulle meeldib laulmise kõrval inimestega rääkida.”

Toomast nendib, et igatseb taga oma emakeelt, kuid kodumaale veel niipea elama tulla ei saa. “Ükspuha, kui hästi ma mõnda võõrkeelt oskan, mujal jään alati välismaalaseks. Siin olen omade keskel, saan igal pool vabalt emakeeles rääkida. Siin on juured.”

Liisu Krass

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 1